Armastatud inimese surma puhkul kogeme, mis on surm. Surmaelamus saab meile osaks, tabab meid, paneb meid pettuma iseendas ja kõiges, mida seni olime endastmõistetavaks pidanud. See kõigutab meie enese- ja maailmamõistmist, veel rohkem - sunnib meid muutuma, kas tahame seda või mitte.
Kui sureb armastatud inimene, siis mingis mõttes sureme koos temaga. Vavalt paneb miski selgemalt kui armastatud inimese kaotus meid mõistma, kuidas suhtume teistesse inimestesse ja asjadesse, ning nõudma uut eluhoiakut.
Tuleb ilmsiks, kui suurel määral loob kaha inimese suhe ühise maailma, ja surmaelamus tekitab tunde, et ka seda ühist maailmas läbielatut pole enam olemas. Seega on leinatöö üks eesmärke luua uus vahekord maailmaga.
See, kas meil õnnestub tuua oma maailma- ja enesekogemusse uusi perspektiive, võtta surmateadvust kui eneseteadvuse üht aspekti, kas me murdume, leiname end haigeks, suutmata enam kunagi leinast vabaneda, sõltub sellest kuidas me leiname.
Miks tuleb luua uus maailm?
Esimene reaktsioon on sellest kõigest võimalikult kaugele põgeneda või teha mida iganes, et mitte näha ja kuulda. Tahaks mitte mõelda, meenutada või vähemalt mitte kõva häälega välja ütelda seda, mis kõneleb reaalsusest. Sageli öeldakse, kui õudne on olnud see hetk, kui öeldakse kõva häälega välja, et ta on surnud või, et "olen lesk", "olen kaotanud lapse", "olen töötu", "olen ravimatult haige" jne. Selline uus identiteedi määratlus on võimalik alles peale pikka protsessi, mis on sisaldanud mitmeid leinamise elemente: teadvustamine, muutuste kirjeldamine, muutuste omaks võtmine. Vastupanuga on keeruline muutustega leppida. Kui maailm on muutunud siis tuleb ka endal muutuda. Vastupanu vaid pidurdab leinaprotsessi.
Leina protsess või leina perioodid.
Leinaprotsessi kirjeldamisel on väga levinud selle kujutamine lineaarselt läbi erinevate staadiumite. Üks tuntumaid on psühhiaater Elisabeth Kübler-Rossi leinafaase käsitlev teooria.
Tuimus. Esimest perioodi vahetult peale kaotust iseloomustab tuimuse tunne ja vastupanu aktsepteerida kaotuse reaalsust. Sellel perioodil vaheldub emotsionaalne tuimus intensiivse stressi ja ärevushoogudega. Enam vähem samasugune on esimene faas kõikidel leinajatel, samas äkilise surma puhkul on leinamise faas tavaliselt pikem.
Kuidas abistada inimest selles perioodis? Anna aega inimesele, lase rääkida, kuula - selgitamine ei aita. Abista igapäevamuredes, tegevustes, võtke asjuenda kanda aga ärge üle hooldage. Laske nutta, neid ei tohi pidurdada.
Ole aus, ära varja tõde.
Kinnita tõde mitu korda - selle tunnistamine võtab aega
Ole leinajaga koos, ära jäta teda üksi. Leinajal on hea teada, et ta pole üksi, et tal on endiselt sõpradega, naabritega soojad suhted.
Viha ja kauplemise periood. Siin on domineerivaks vihatunne. Vihatunne leinaprotsessis on loomulik ja tuleneb tavaliselt kahest allikast: pettumusest ja abitusetundest. Paljud inimesed tunnevad viha, kuid nad ei teadvusta endale, et viha on suunatud lahkunule. Kui viha ei ole suunatud surnule või ümbersuunatud kellelegi teisele, võib olla tegemist olukorraga, kus viha on retroflekteeritud ehk pööratud inimese enda vastu – suunatud sissepoole ja väljendub depressioonis, süü- ja häbitundes ning langenud enesehinnangus. Ekstreemsete juhtumite puhul võib selline viha viia suitsidaalse käitumiseni. Siit aga ei tohiks järeldada, et suitsiidimõtete taga on alati retroflekteeritud viha. Suitsiidimõtted võivad tuleneda ka lahkunuga taasühinemise soovist. Kauplemise staadiumit iseloomustab püüe läbi rääkida või kaubelda kõrgemate jõudude või kellegi/millegagi, kellele omistatakse kontrolli võim tekkinud olukorra üle. Inimene võib anda lubadusi Jumalale läbi palvete või püüda kellegi teisega kokkuleppeid saavutada, et tekkinud olukord kaoks.
Kuidas abistada inimest selles perioodis? Ole võimalikult palju leinajaga, tal on valus. Kuula, ole juures. Empaatia. Talu viha, ära võta isiklikult - tegelikult on ta vihane olukorra peale. Pane tähele vaimseid vajadusi, need on selles faasis eriti silmapaistvad. Taustaks võib olla süütunne - sellest peab saama rääkida. Toeta peret, selgita olukorda. Anna aega - asjalik vestlus on raske. Leia vajadusel nõustaja, psühholoog, hingehoidja.
Depressiooni staadium. Siin väljenduvad kaotusega seotud tunded. Tavapärased on nutmine, sügav kurvameelsus, une- ja söömishäired. Sügavuti tunnetatud soov taas kohtuda kaotatud lähedasega ja igatsus võivad leinajas tekitada tunde justkui oleks surnud lähedane tema kõrval.
Kuidas abistada inimest selles perioodis? Anna aega, ole kannatlik, ole sõbralik. Tugev enesesüüdistus, enesetapumõtted - tegeleda selle teemaga. Saab rääkida tema elust, tema loost, sest inimene käib oma elu läbi, analüüsib. Oluline, et saab jagada oma väljapääsmatuse tunnet, abitust. Anna aega, ole kannatlik, ole sõbralik. Aita võimalusel teha seda mida ta tahab. Püstita väikesed eesmärgid, rõhuta head ja positiivset. Toeta - nõusta peret, inimest. Suhtu reaktsioonidesse mõistvalt. Vaikus ja rahu.
Kõige viimane on leina lahenemise ja kaotusega kohanemise staadium (leppimine). Enne kaotusega kohanemist võib esineda nö testimise periood, kus leinav inimene hakkab tasapisi uuesti osalema ühiskonnaelus ja sotsiaalsetes tegevustes. Testimise ajal otsib inimene endale sobivaid tegevusi ja see on juhtunu aktsepteerimise alguseks. Alustatakse elu ümberorganiseerimist lähtuvalt toimunud muutusest ja hakatakse otsima uut tasakaalu ning stabiilsust.
Ei vaja palju toetajaid, juuresolijaid, vestlusi. Tähelepanu keskendub rohkem perele.
Ära jäta üksi.