Kaassõltlased ei ela oma elu ega koge enda tundeid.

Kujuta ette ideaalset perekonda kus on ema, isa ning kaks toredat last. Õhtul on perepoeg Janekil vaja abi kesknurga arvutamisel ja ta pöördub otsejoones isa poole, sest tema oskab ja aitab. Nad võtavad õppetöö köögilaua taga ette, kui ema äkki avastab, et pere pesamuna Miia on venna joonistusploki kätte saanud ja sealt autopilte välja lõikunud. Janek on väga häiritud ning pahandab valjult õega, et tema asju ei tohi näppida!

Ilmselt mõistad juba, et tegu pole perega, kus vanemad on alkoholist koomas ja kust sirguvad kaassõltlased. See on perekond, kus laste vajadusi peetakse oluliseks, neid aidatakse ja nende eest hoolitsetakse, neile peegeldatakse tagasi nende tundeid, et nad teaksid, kes nad on, ning õpetatakse otsima parimaid lahendusi. See on pere, kus lapsed võivad tunda oma tundeid ja olla lihtsalt lapsed.

See on perekond, kus laste vajadusi peetakse oluliseks, neid aidatakse ja nende eest hoolitsetakse, neile peegeldatakse tagasi nende tundeid.

TAI teatel oli psüühika- ja käitumishäirega patsiente varasemast rohkem

Tervise arengu instituudi (TAI) tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaasis avaldatud psühhiaatriateenuse statistikast ilmnes, et psühhiaatrid registreerisid mullu ambulatoorsetel vastuvõttudel psüühika- ja käitumishäireid 4% rohkem kui aasta varem.

Kaassõltuvus on tunnete, uskumuste ja hoiakute kogum, mille puhul inimene panustab enamuse energiast uimastite, akoholi jm sõltuvuste tarvitaja ja tema muredega tegelemisele. Võib isegi öelda, et kaassõltuvus on sõltuvus tarvitajast ja tema käitumisest. Seda iseloomustab püüd kontrollida tarvitaja iga sammu ning klaarida tema tegude tagajärgi. Kodus valitseb usaldamatus, aus ja vahetu suhtlemine on praktiliselt võimatu. Kodukorra reeglid ei kehti ning käib lakkamatu võimuvõitlus. Midagi ei võeta enne ette, kuni pole hoolega kaalutud, kuidas tarvitaja sellele reageerida võiks. Perekonnas võtab maad närviline valvelolek.

Lahkan veidi Võltsnaiselikkuse teemat, mis sisaldab mitmeid küsimusi ja mõtteid. Miks reklaamin ennast nii palju väljapoole, ilupildid, torutatud huuled, ütlen ISE välja kes ma olen. Miks ma seda teen?

Kas siis teised ei näe seda, et sa pead seda kõvasti kuulutma või sa ise ei usu seda? Kui ma otsin naiselikkust iseendas siis sean vaikselt muutuste samme. Ühel hetkel tunnen ennast ise kindlalt ja oma nahas hästi ning siis märkavad muutusi ka minu kaaslased, pere, sõbrad, lähedased. Miks ikkagi siis ennast eksponeeriva naise hinges toimub?