Lahutus
Lahutasin oma 25. aastat kestnud abielu omal initsiatiivil 11 aastat tagasi. Olime abikaasaga oma eluga heal järjel. Meil oli 2 last, oma maja, maakodu, mehe ettevõte tõi keskmiselt suurema sissetuleku. Minul oli huvitav töö suurettevõttes juhina. Mul on toredad sõbrad, meil olid mehega ühised huvid ja hobid. Elasime aktiivset elu. Lapsed olid täiskasvanuks saanud ning olime keskmiselt õnnelikumas abielus.
Mõtlesin, et nüüd on lapses suured, maja valmis ning saab hakata elu nautima, reisima, lihtsalt elada ja olla õnnelik. See unistus ei saanud kunagi teoks kuna ... minu mehest oli saanud alkoholisõltlane. Loomulikult ei juhtunud see üleöö vaid sõltuvus hiilis lähedale vaikselt.
Alkoholi sõltuvusega kaasnes kõik, mis sõltuvustega kaasnevad: kõrvalsuhted, probleemid lastega, lagunenud suhtlusvõrgustik (sõbrad eemaldusid), puudus turvatunne ja kodurahu. Kui peres on alkohoolik ei saa asju ette planeerida näiteks kedagi külla kutsuda, üritusi korraldada, sünnipäevi ega reise planeerida. Kokkulepitud üritused, mida pikalt oodatud ja lastega planeeritud, jäid olemata, puhkused veetsin üksinda, meie maakodust oli saanud pidutsemise koht. Lapsed lahkusid tülide ja ebanormaalse olukorra tõttu kodust. Selline segane elu kestis 10 aastat. Abikaasa sõltuvus süvenes ja mina hakkasin otsima väljapääsu sellest elust väljuda.
Keeruliste varasuhete tõttu pöördusin abi saamiseks advokaadi poole. Abikaasa ei olnud lahutusega ega ka kokkuleppe menetlusega nõus ning seega tuli ette võtta keeruline, närvesööv ning äärmiselt kulukas kohtutee.
Ma armastasin oma meest ja see tegi lahutuse emotsionaalselt veelgi keerulisemaks. Tundus, et lõhun ise seda mida armastan lisaks kaasnes kogu protsessiga emotsionaalne terror. Oli enesesüüdistusi, valu, pettumust, kaotusi, kõhklusi, murdumise hetki, meeleheidet, hirmu.
Lahutusega kaotasin kõik mida kalliks pidasin - kodu, maakodu, eemaldusid osad sõbrad ja peretuttavad, kaotasin armastatud mehe. Tundus, et olen teinud elus kõik valesti, tundus, et 25 aastat minu elust on mahavisatud aeg. Ma kahtlesin kõiges. Lisaks oli minust saanud kaassõltlane. Ma ei teadnud isegi mida see termin tähendab, enne kui ise endaga teadlikult tegelema hakkasin. Täna on mul teadlikus aidata teisi kuna kaassõltuvus on haigus, millest pole kerge vabaneda.
Mida ma kõigest õppisin? Kriisides on oluline hoida kindlalt kinni oma eesmärgist. Ükskõik kui keeruline ja võitmatu sel hetkel olukord tundub. Pea meeles, et alati on olemas lahendus. Tuleb abi otsida isegi kui sulle öeldakse, et lahendust ei ole. Tuleb uskuda endasse, edasi otsida võimalusi kuni su ellu tulevad õiged inimesed, kes teavad kuidas aidata, kes reaalselt aitavad kui sa ise enam ei jaksa. Alati on lahendus olemas aga teekonna alguses sa seda sageli veel ei näe. Ei tohi jääda üksinda ning abi tuleb küsida ja veelgi olulisem - see vastu võtta!
Lahutuse järgselt elasin sõbranna korteris, olin koduta, ei teadnud kuidas edasi või mis võiks olla lahendus. Olin kõikidele tuttavatele, sõpradele, sugulastele võlgu kuna advokaadi arved olid väga suured. Siis ühel heal päeval hakkasid asjad lahenema ja läksin lihtsalt vooga kaasa.
Töökaotus
Lahutusele järgneval teisel aastal (olin ostnud endale just uue kodu, jõudnud maksta ära võlad aga rahatagavara veel ei olnud) kaotasin töö, mind koondati elus teist korda. Kindlustunne ja rahu, mis uues kodus oli tekkinud lagunes taas käest. Kui oled üksinda pangalaenuga on töötuna hakkama saada paras trikk. Loomulikult tuli kodu kaotamise hirm, olin korra ju kodu kaotanud. Uue töö leidmine vanuses 45+ juhina ei olegi nii kerge. Sa oled üle-kvalifitseeritud, liiga vana, mitte piisav, mitte vajalik haridus jne. Tekib tunne, et sa polegi midagi enam väärt, on kahtlus, et sa pole piisavalt tark, ei oska midagi, ega ole millekski suuteline. Leida motivatsiooni edasi tööd otsida pead kasutama tuge. Mind toetasid sõbrad. Abi vastu võtta ja paluda on keeruline aga need on hetked kus tuleb abi küsida. Jällegi, ei tohi üksi jääda koju nukrutsema vaid peab uskuma paremasse homsesse!
Tänaseks on mind 3 korda koondatud. Olen õppinud, et šokk tuleb alati aga kui on olemas eelnev kogemus siis on teadmine, et saad hakkama - see annab kindlustunde. Viimane õppetund oli, et kui kasutada kriisi juhtimise praktilisi võtteid siis saab šokist üle kiiremini ning endaga rahu tegemine on valutum. Olen õppinud, et karjääri muutusi tuleb planeerima hakata varem, juba enne kui võimalikku töökaotust on oodata.
Alzheimeri tõbi
Viimase kümne keerulise isikliku eluaasta jooksul oli foonil kogu aeg minu ema haigus, diagnoositud Alzheimeri tõbi. Kui pereliige saab sellise diagnoosi siis muutub kõikide elu. Tean läbi isikliku kogemuse kuidas haigus kulgeb, kuidas ennast aidata - oma tunnetega hakkama saada. Mida teha, et muuta elu elamisväärseks haigel pereliikmetel ja ka iseendal. Loota, et see haigus peresuhteid ei mõjuta (sageli ka töösuhteid), siis seda illusiooni ma ei saa jätta, kahjuks. Aga on paremad ja halvemad lahendused ja need tuleb ülesse leida, et teha enda ja lähedaste jaoks parimad valikud.
Olen tänulik, et peale lahutust leidsin tee Kogemusnõustamise õpingutele. Praktika tegin Ema ja lapse turvakodus. Nägin, et on olulisemalt hullemaid olukordi kui minul on olnud. Peale Kogemusnõustamise õpinguid asusin õppima Grupijuhtimist ja sotsiomeetriat ning kutsusin ellu lahutuse tugigruppi „Arukalt lahku“. Tugigrupi juhtimine aitas teadmisi praktiseerida ning laiemalt süveneda peresuhete teemasse, kasvasin koos nende ägedate naistega. Täna on kõikidel nendel naistel elud korras ja nad elavad täisväärtuslikku elu. Nad on vabad oma sõltuvussuhetest.
Oma lahtuse järgselt andsin endale lubaduse, aidata kõiki abivajajaid, kuna mind aidati.
Tänan igal hommikul mõttes minu kõige suuremat toetajat lahutuse ajal, kes pani õla alla seal, kus ma abi kõige rohkem toona vajasin, nii materjaalselt adokaadi arvete tasumisel, väga tarkade ja praktiliste nõuannete näol ning emotsionaalse abiga. Ta oli inimene, kes reaalselt aitas ja toetas. Inimesi tuleb kuulata ja usaldada ning tänada. Täna on minu kord aidata teisi.
Ma tänan siiralt ka oma eks abikaasat, kes surus mind muutustesse, arengusse, õppima, iseseisvuma ja elus hakkama saama. Ilma temata ei oleks ma see naine kes ma täna olen. Olen talle tänulik minu kasvamise protsessis kuigi see oli valuline ja keeruline. Areng toimub alati läbi valu.
Mul on praktiline kogemus elukriise ületada ja suur motivatsioon aidata inimesi keeruliste suhete teemal. Minu isiklik elukogemus ning 4 aastat nõustamist võivad aidata ka sind.
Lihtsalt usalda mind!
