Fertiilses eas naistel esineb depressiooni keskmisel 2–3 korda enam kui samaealistel meestel (eluaegne haigestumuse risk naistel 20–25% ja meestel 7–12%). Enne puberteediiga ning postmenopausaalselt on naistel depressiooni esinemissagedus võrdne meestega.

Depressiooni diagnoosimiseks peavad olema esinenud depressiooni põhisümptomid meeleolu langus, huvi ja elurõõmu kadumine ning energiapuudus järjest vähemalt kahe nädala jooksul. Raske ja sageli ka mõõduka depressiooniga patsient pole suure tõenäosusega suuteline jätkama tavapärast sotsiaalset, tööalast ja kodust tegevust. Raske depressiooniga kaasub kõrge suitsiidrisk, rasketel juhtudel võivad kaasuda psühhootilised sümptomid ning sellistel juhtudel on vajalik enamasti haiglaravi.

Medikamentoosne ravi

Mõõduka ja raske depressiooni korral on vajalik alustada enamasti medikamentoosse raviga, soovitavalt psühhoteraapiaga kombineerides. Depressiooni medikamentoosse ravi valik on sõltunud seni peamiselt patsiendi depressiooni iseloomust, näiteks sellest, kas patsiendil esinevad kaasuvalt ärevus, unehäired või ta pigem on pidurdatud ja vajab aktiveerimist. Tänapäeval oleme ka psühhiaatrias järjest rohkem liikumas personaalmeditsiini suunas ja antidepressandi valiku üle otsustamisel on abiks farmakogeneetika analüüsid.

Farmakogeneetika analüüs aitab välja selgitada, millised ravimid võivad olla patsiendile suurema tõenäosusega tõhusamad ja milliste osas on suurem oht kõrvaltoimete tekkeks. Eestis on valida ligi 20 erineva toimeaine ja -mehhanismiga antidepressandi vahel ja ei saa üheselt öelda, milline neist on efektiivseim, kuid enamik ravijuhenditest soovitab alustada kas SSRI või SNRI tüüpi antidepressandiga. Ravi eesmärgiks on remissiooni ehk sümptomite taandumise saavutamine. Raviannus tõstetakse raviefekti saabumiseni paarinädalaste intervallide järel kuni talutava toimiva annuseni, vajadusel lubatud maksimumannuseni.

Esimese paari ravinädala jooksul võivad esineda kõrvaltoimed, näiteks ärevuse tõus, seedetraktihäired, samas olulist raviefekti patsient veel enamasti siis ei taju, raviefekt saabub teise ravinädala järel, sel ajal peaksid taanduma ka kõrvaltoimed. See on ka üheks põhjuseks, miks on depressiooni korral ravi alustamisel väga oluline selgitustöö, et motiveerida patsienti ravi jätkama ja samas ka arsti enda kannatlikkus, et ei kiirustataks ravimit koheselt vahetama. Kui korrektne ravi ühe antidepressandiga ei anna efekti 6–8 nädala jooksul, vahetatakse antidepressant kas samast või teisest AD ravimgrupist ravimi vastu.

Mõnikord kombineeritakse ka antidepressante omavahel või lisatakse ravim mõnest teisest ravimgrupist (näiteks antipsühhootikum, meeleolu stabilisaator). Enne ravis muudatuste tegemist on vajalik hinnata üle patsiendi ravisoostumus, täpsustada, kas senine ravimitarvitamine on kulgenud antud juhiste järgi. Kogu raviprotsessi jooksul on oluline hinnata patsiendi depressiivseid sümptomeid säilitavaid psühholoogilisi tegureid, näiteks peres esinevad pinged, tööalane läbipõlemine.
Ravimresistente depressioon

Uuringute alusel umbes 1/3 depressiooni patsiente ei parane täielikult ka pärast

erinevaid ravikuure. Kui ravivastust ei ole saavutatud depressiooni episoodi ajal vähemalt 2 erineva korrektse antidepressandi kuuri järel, kasutatakse erialakirjanduses definitsiooni ravimresistentne depressioon. Alternatiivina on kasutusel raskesti ravitava depressiooni mõiste.

Raskesti ravitava depressiooni kontseptsioon on multidimensionaalne ja seda defineeritakse kui depressiooni, mis jätkuvalt põhjustab kahjustusi vaatamata erinevatele ravisekkumistele. On leitud, et AD ravile raskemini allumist ennustavad ette kaasuv ärevushäire, suitsiidrisk, sümptomite raskus, eelnevate depressiooniepisoodide arv. On leitud seos varasema lapsepõlvetrauma ja depressiooni halvema ravivastuse ja remissiooni mittesaavutamise vahel. Igapäevatöö praktika alusel võib väita, et depressioonist paranemist takistab ka terve elustiili eiramine.

Kui tavapärased antidepressandid ei anna oodatud raviefekti, võidakse ravis rakendada NMDA antagonistide ketamiini/esketamiini intravenoosset manustamist või teatud juhtudel kindlatel näidustustel SSRI või SNRI kombineerimist intranasaalse esketamiiniga.

Alternatiivsed ravimeetodid

Lisaks medikamentoossele ravile rakendatakse depressiooni ravis ajustimulatsiooni meetodeid. Raske depressiooni korral, eriti kui kaasuvad psühhootilised sümptomid, on efektiivse meetodina kasutusel elekterkonvulsioonravi (EKR). Vajadusel rakendatakse transkraniaalset alalisvoolu stimulatsiooni (tDCS), mis põhineb peaaju stimulatsioonil nõrga elektrilise vooluga ja on lubatud ravimeetod ka rasedatele. Transkraniaalset magnetstimulatsiooni (rTMS) kasutatakse Eestis veel vähe, seni pole Eestis depressiooni ravis kasutusel aju süvastimulatsioon ja vagusnärvi stimulatsiooni.

Depressiooni ravi kestab esimese episoodi korral vähemalt kuus kuud alates raviefekti saabumisest, korduvate episoodide korral kauem ja mõningatel juhtudel on toetusravi ka eluaegne. Depressiooni episoodi kordumise risk kasvab iga episoodiga, pärast esmast episoodi on kordumise risk 15%, pärast teist episoodi 50%, pärast kümnendat episoodi 100%. Seetõttu on eriti oluline esmase depressiooni episoodi õigeaegne diagnoosimine ja ravimisel remissiooni saavutamine.