Paljudele, kes vaatavad tagasi oma lapsepõlvele või ausalt otsa oma praegusele olukorrale, näib kirjeldatud pilt nagu reklaam – liiga ilus, et olla tõsi. Sellise muinasjutu võimalikkusesse ei usu näiteks need, kes on üles kasvanud sõltlase peres, ja sõltuvusi on teadupoolest palju: alkoholism, meelemürgid, mängu-, seksisõltuvus, töönarkomaania… 

Mõnes peres võib olla kaks sõltlast ja mitu sõltuvust korraga. Ka neile, kes on kasvanud üles peresüsteemis, kus kogu ruumi ja tähelepanu saab lähedase raske haigus (nt depressioon ühes ohuga, et lähedane võib oma elu lõpetada), söömishäire või rigiidne usklikkus, on see pilt nagu miraaž kõrbes.

Lapstäiskasvanud

Lihtsustatult öeldes on kaassõltuvuse idanemiseks vaja düsfunktsionaalset perekonda – ehk olukorda, kus need, kes peaks võtma vastutuse, ei tee seda, kas sõltuvuse või enda ebaküpsuse ja probleemide pärast. Seejuures ei tähenda lahutamine või lahkuminek automaatselt düsfunktsionaalset suhet, vaid sõltub suuresti sellest, kuidas vanemad selle olukorraga toime tulevad.

Laste huvides on pigem nende eest hoolitsevad terved täiskasvanud kui kaks vaenulikku vanemat, kes püüavad nende nimel ja iga hinnaga halba suhet jätkata. Küll aga loob kaassõltuvuseks sobiva pinnase olukord, kus hüljatud ema otsustab, et ei usalda enam ühtegi meest, ning hakkab elama ainult oma lapsele või tema kaudu. Ta klammerdub lapsesse ja ei lase tal eralduda, mis peaks olema asjade loomulik kulg.

Kaassõltuvuseks loob sobiva pinnase olukord, kus hüljatud ema otsustab, et ei usalda enam ühtegi meest, ning hakkab elama ainult oma lapsele.

„Isast ei tea ma midagi, ema kasvatas mind üksinda. Meil oli väike korter ja väga pikka aega magasime emaga isegi ühes voodis. Mul oli meie elutingimuste pärast häbi. Muretsesin kogu aeg, kuidas ema toime tuleb ja tahtsin teda aidata, sest tal oli väga raske ja ta töötas mitme koha peal,“ kahe lapse isa, kelle lapsepõlves polnud alkohoolikut, küll aga ema, kes töösse põgenes.

Mehe kaassõltuvus tekitab tema abielus tõsiseid probleeme, sest ta ei julge midagi otsustada, isegi mitte oma soengu üle. Ta tahaks pikemaid juukseid, aga kuna naisele meeldib lühike soeng, siis nii ta teebki. Vahepeal kasvatas ta endale protesti märgiks vuntsid, ent lõikas need peagi maha, sest naisele olid need väga vastumeelt.

Sõltuvused ja turvatunne on teineteist välistavad nähtused – ebaturvalisusega toimetulekuks on lapsed sunnitud kiiresti suureks kasvama. Lisaks on nad sellistes peres nagu löögisalk, pidevalt valmis reageerima, sest sõltlastega käivad kaasas kaos ning ettearvamatus.

Ebaturvalisusega toimetulekuks on lapsed sunnitud kiiresti suureks kasvama.

„Ema ja isa napsutasid koos. Mäletan, et olin viieaastane, kui isa tuli purjuspäi koju ja hakkas karjuma, et kas sel moel võetakse meest vastu. Ema oli just frikadellisuppi keetnud, isa võttis poti ja kallas kuuma supi emale peale. Sel aastal, kui ma kooli läksin, uppus isa purjuspäi ujuma minnes ära – tal oli palgapäev ja siis võeti end täiesti umbe. Pärast seda hakkas ema veel hullemini jooma. Minust sai täiskasvanu, sest mul oli kaks aastat noorem õde. Raha oli meil kaootiliselt, toitu polnud, viisin õllepudeleid taarapunkti ja seisin tädidega vorstijärjekorras, et endale ja õele süüa osta. Soovisin kogu aeg, et ema kaineks saaks, ja olin sisimas jube vihane. Hakkasin ennast hävitama: 14aastaselt suitsetama, 16aastaselt lisandus alkohol. Ema jõi end lõpuks surnuks,“ räägib politseinik, kes töötab selle nimel, et aidata lapsi, kes kasvavad sarnastes oludes nagu kunagi tema.

Lapsed on nutikad – nende käitumine on eluterve reaktsioon ebanormaalsele olukorrale, milles nad on. Näiteks võivad nad keelitada joodikut magama minema, et vältida kismat. Nad võivad hakata nalja tegema, et vihast vanemat lõbustada ja tema tähelepanu kõrvale juhtida; nad võivad sekkuda tülidesse, millest nende jõud kaugeltki üle ei käi. Viimane asi, mida nad teevad, on politsei kutsumine, sest keegi ei tohi teada, mis tegelikult toimub, ja lapsed on ääretult lojaalsed oma perele.

Lapstäiskasvanud hoolitsevad, rahustavad, ümmardavad, meelitavad, keelitavad, ähvardavad; kui vaja siis ründavad, kaitsevad, annavad alla, siis võitlevad jälle edasi.

„Isa läks purjuspäi emale noaga kallale ja ma hüppasin noa ette,“ lausub 19aastane tüdruk, kelle isa pandi lõpuks vangi. Enne seda traumeeris ta oma lapsi ka seksuaalselt. Raskete tunnetega toimetulekuks hakkas tüdruk end lõikuma. Tal on hirm, mis siis saab, kui isa vanglast vabaneb.

Vaikivad kokkulepped

Stress võib nendes kodudes olla nii tavapärane, et rahu tundub ohtlik ja ähvardav. Stressis aju ei suuda aga keskenduda õppimisele – on väga raske mõista näiteks protsendi arvutamise olulisust, kui sa kardad, et su isa võib olla purjuspäi kusagil lumehanges või veel hullem – keegi sinu klassikaaslastest näeb teda sellisena. Kui peres on alkohoolik, siis ei kutsu laps kunagi sõpru külla, sest vanema pärast on nii piinlik. Ta võib mõtetes soovida vanema surma või isegi mängida mõtetega, kuidas see võiks juhtuda. Sellised mõtted omakorda tekitavad suurt süütunnet.

Kui peres on alkohoolik, siis ei kutsu laps kunagi sõpru külla, sest vanema pärast on nii piinlik.

Kusagilt peab aur välja saama ja tihtipeale võivad neist lastest saada parajad kaagid ja nad võivad hakata ennasthävitavalt käituma. Ent need lapsed võivad vabalt olla priimused, nii et keegi ei aimagi, et kodus võiks midagi korrast ära olla. Lapsed pingutavad selleks, et saada tunnustust, või selleks, et oma vanemate elu mitte veelgi raskemaks teha, samuti lihtsalt seepärast, et on õppinud pingutama. Need lapsed kasvatavad end sageli ise suureks.

„Keegi pole mind kasvatanud, ise kasvasin. Olin kogu aeg kõiges parim, ükskõik mida tegin – spordis ja õppimises. Kõik olid sellega nii harjunud, et keegi ei teinud sellest väljagi. Üks kord jäin spordivõistlustel teiseks, siis isa küll küsis, et kuidas nii. Väljapoole näis, et meil on musterpere, keegi ei aimanud, kuidas isa ema peksis ja meie peale karjus. Kuidas ta meid vihaga taga ajas ja kui kätte sai, siis lõi rusikaga või tagus peaga vastu seina,“ meenutab noor naine, kellel on mitu teaduskraadi. Kui ta isaga sel teemal juttu teeb, mis lapsepõlves juhtus, siis isa eitab ja ema ütleb, et tema neid asju küll nii ei mäleta.

Oma raamatus „Jõehobu elutoas“ on rootsi psühhoterapeut Tommy Hellsten võrrelnud sõltuvust selle hiiglasliku loomaga, kelle ümber kaassõltlased kikivarvul käivad. See tähendab, et peres on vaikivad kokkulepped selle kohta, mis on lubatud ja mis mitte – keegi ei tohi „paati“ (sõltlast) loksutada.

Peres on vaikivad kokkulepped selle kohta, mis on lubatud ja mis mitte.

Näiteks võib olla vaikiv kokkulepe, et viha võib väljendada, aga kurbust mitte, või et viha on lubatud ainult sõltlasele ja teised peavad hoolitsema selle eest, et ta mingil põhjusel ei ärrituks. Üheskoos varjatakse, pisendatakse, tehakse suitsukatet, peidetakse pudeleid ja raha. Terve pere teeb täiskohaga tööd – tahtmatult selle nimel, et sõltlane saaks oma sõltuvusega rahus jätkata ning ei peaks oma probleemidele silma vaatama. Häbi, süü ja vastutus jääb kaassõltlaste kanda.

Kuna usalduskriis on ilmne, siis pole ruumi haavatavusele, hirmule, ahastusele ega kurbusele. Need tunded ühes sügava üksinduse ja valuga surutakse alla ja peidetakse ära, ent seal, kust on pagendatud kurbus ja viha, pole paraku ruumi ka rõõmule ja rahulolule – laps muutub tundetuks.

Lõpuks vaba! Või kas ikka on nii?

Päris tühjade kätega need lapsed siiski täiskasvanute maailma ei astu. Neil on enamasti suur empaatiavõime, sest nad on nii lähedalt näinud oma vanemate elutraagikat ja hoolitsenud ka teiste pereliikmete eest. Nad on tähelepanelikud ja märkavad pisiasju, sest on terve lapsepõlve valvel olnud. Nad on ellujääjad ja saavad eluks kaasa võime pingutada. Probleemid tekivad neil aga sellest, et sageli kipuvad nad pingutama liiga palju ja liiga kaua. Oma suhetes ütlevad nad, et see on küll viimane piir, aga ometi ei lahku suhtest ka siis, kui need piirid on juba nii maha joostud, et selle koha peale saaks kiirtee rajada. Nad võivad olla ülikohusetundlikud või ka täiesti kohusetundetud. Neist endist võivad saada sõltlased.

Kaassõltlased ütlevad, et see on küll viimane piir, aga ometi ei lahku nad suhtest ka siis, kui need piirid on juba nii maha joostud, et selle koha peale saaks kiirtee rajada.

Nii väga kui nad ka ei soovi oma ebameeldivat lapsepõlvekogemust selja taha jätta, tuleb see varjuna kaasa. Oht varem kogetut korrata on tõenäoline, sest nad ei oska või ei tea paremat tahta. Sageli maanduvad kaassõltlased suhtesse sõltlase või nartsissistiga, sest nii saavad nad jätkata seda, milleks lapsepõlv neid treenis: päästmisaktsiooniga. Kui nartsissisti tunnuslause on „mina esimesena ja mina ainsana“, siis kaassõltlane täiendab kooslust oma „kõik enne mind“ hoiakuga. Nii et kokku saavad egoist ja eneseohverdaja.

Välistatud pole ka see, et leitakse endale hoidev ja hea kaaslane. Probleeme hakkab aga tekitama kaassõltlane, kes ei usalda teist endale päriselt lähedale ja võib hakata head suhet saboteerima. Tõeline intiimsus on talle hirmutav, tal on palju käepärasem teistele anda ja nende eest hoolitseda, kui ise midagi vastu võtta. Rahu, nagu juba öeldud, ei saa ta usaldada – draama on see, mis annab elusolemise tunde.

Sõltuvuse tuum

Nagu nimetus ütleb, on kaassõltlased oma olemuselt sõltlased – nad sõltuvad sellest, et neid vajataks. Nad sõltuvad suhetest, sest alateadlikult usuvad nad, et vaid sel moel saavad nad taastada oma terviklikkuse ja olulisuse. Nii võivad nad liikuda ühest suhtest teise, jätmata endale hingetõmbeaega, et uurida, mis toimub nende sees. Nad kalduvad oma partnereid suhte alguses idealiseerima, et vältida valusa reaalsuse nägemist.

Kaassõltlased oma olemuselt sõltlased – nad sõltuvad sellest, et neid vajataks.

„Mul on nüüd suurepärane suhe. Ta hoiab mind nii väga ja meil on kõik hästi, ainult üks asi häirib mind natuke. Ta kipub tipsutama,“ muretseb just raske lahutuse üle elanud kahe lapse ema. Täpsustava küsimuse peale, et mida ja kui palju mees siis võtab, vastab ta: „No ikka pudeli viina.“ – „Nädalas?“ – „Ei, ikka ühe õhtuga… Oi, kui ma seda nüüd välja ütlen, siis kõlab küll halvasti.“

Igal kaassõltlasel on oma lugu ja tagajärgede raskusaste erinev, mõnel läheb väga halvasti, teine tuleb aga oma eluga hästi toime. Neid ühendab aga üks omadus: nende elu käib teise inimese ja tema vajaduste kaudu. See võib väljenduda selles, et kaassõltlane mõistab kõike, vabandab teise halba käitumist välja, püüab teda tema enda tegude tagajärgede ja tunnete eest säästa või teda lõputult lahti kodeerida. Selleks et teist päästa (isegi, kui too päästmist ei vaja ega pole seda küsinud), kasutab ta endale käepäraseid vahendeid. Ta võib manipuleerida, olla nõudlik, domineeriv, saamatu, ohver või hoopiski väga meeldiv ja alati abivalmis, täiesti isetu, ennastohverdav, kusjuures liikuda kiiresti ühest äärmusest teise.

Kaassõltaste elu käib teise inimese ja tema vajaduste taktis.

Iga kord kui kaassõltlane astub oma partneri kingadesse, jätab ta iseenda maha, kuni ta enam ei teagi, millised on tema enda vajadused, soovid või tunded. Kõige lihtsamal tasandil näiteks ei pruugi ta olla teadlik isegi sellest, milline toit talle maitseb. Kui midagi peab valima, siis ta ei suuda seda teha, sest ei tea oma eelistusi. „Otsusta sina!“ ütleb ta oma partnerile: „Mulle sobib kõik!“

Enamasti on ta väga kriitikatundlik ja mõjutatav. Ta võib hakata ühes kaasaga jooma, et talle meele järgi olla. Ta võib hakata partneri eeskujul laste peale karjuma, kuigi ta seda ise õigeks ei pea. Ta ei helista arstile, kui laps jääb haigeks, sest partner ütleb, et pole tal häda midagi.

„Algul peitsin naise eest pudeleid ära, siis hakkasin temaga koos jooma, lõpuks püüdsin tema eest ära juua,“ tunnistab lahutatud pereisa. Kaks last on tema juurde kolinud, kolmas on veel emaga. Isal on tõsine mure, et naine võib purjuspäi lapsega sõitma minna. Kogu küla on valvel ja lubanud mehele sellest kohe teada anda.

Väliselt tugevad, sisimas haprad

Kaassõltlastega on seotud huvitav paradoks: väliselt näivad nad tugevad, vastupidavad, toimekad; neil on kõik kontrolli all ja nad suudavad nii palju. Nii teistel kui ka neil endil on väga raske märgata, kui hädas nad tegelikult on.

Kui nad aga kord selle sahmimise ja tegutsemise lõpetaksid ning seisataksid, siis kohtuksid nad suure tõenäosusega oma sügava valu, kurbuse, hüljatuse ja hingekriipiva üksindusega. Aga kes seda tahaks näha? Parem on jätkata asendustegevusega ja leida keegi, kes võiks teda vajada ja talle pühenduda, äärmuslikul juhul ennast isegi tema nimel ohverdada.

Ent võib ka olla nii, et kaassõltlane hakkab suhteid täiesti vältima, sest teab, et head nahka sealt ei tule, ja pühendub hoopis tööle – seal kipub ta panustama rohkem, kui temalt oodatakse; ta püüab oma ihu ja hingega ettevõtet päästa (isegi, kui see pole ohus), kuni ta on ohverdanud nii oma vaba aja kui ka tervise.

Mida kaassõltlane võiks teha?

Nii nagu sõltuvuse lahutamatuks osaks on selle eitamine, on selle lahutamatuks tagajärjeks progresseerumine. Kahjuks on probleemi märkamine alles esimene samm, millele peaks järgnema veel palju sammukesi. Ühe artikli või isegi raamatu läbilugemisest kahjuks piisa, et sõltuvusega toime tulla. Tuleb alustada võõrutuskuuriga.

„Kui vaatan oma elu, siis märkan, et mul on üks suhe teise otsa. Kuidagi juhtus nii. Praegu ma teadlikult hoidun suhet alustamast, et aru saada, mis minuga tegelikult toimub,“ räägib kaks korda lahutanud 30ndates naine, kes otsib vastuseid teraapiast.

Kaassõltlane kannab endas uskumusi ja tundeid, mis kuuluvad tegelikult sõltlasele –nii et tal on lisapagas, mida ta ei vaja. Teisalt on tema enda minapildist mitmed olulised ja väärtuslikud tükid puudu, sest ta pole saanud seda, mida lapsena on vajanud. Väga lihtsustatult öeldes taastatakse teraapias kaotsi läinud tükid ja loobutakse ülearusest lisast. Kui psüühikat sel moel tervendada, naasevad ellu taas rõõm ja rahulolu, tulevad paremad ja ennast hoidvamad valikud ning lapsed on oma vanematele selle töö eest ütlemata tänulikud.

Väga lihtsustatult öeldes taastatakse teraapias kaotsi läinud tükid ja loobutakse ülearusest lisast.

„Minu isa oli alkohoolik ja ema töönarkomaan. Lahutasin seitse aastat tagasi oma abielu, sest mul oli nii raske. Olin töönarkomaan, mees oli alkohoolik ja nartsissist. Ma praktiliselt kandsin teda kukil. Olen käinud pikalt teraapias ja vahepeal oli mul isegi tunne, et see on mõttetu, aga jätkasin, sest pärast oli alati hea tunne. Ega ma ei teadnud täpselt, mida ma otsisin, aga umbes paar aastat tagasi kogesin selgelt muutust – mu silmad justkui avanesid. Märakasin, et olin elanud mingis paralleelmaailmas terve oma elu. Mulle meeldib see, mida ma nüüd näen. Oleks justkui kotist välja pugenud,“ lausub teist korda õnnelikult abielus kolme lapse ema, kes juhib oma ettevõtet ja teeb ühtlasi oma doktoritööd. 

Miks tekib kaassõltuvus?

Kaassõltuvuse olulisimad tekkepõhjused on lapsepõlves kogetud hooletussejätmine, hüljatus, äratõukamine, ka füüsiline, emotsionaalne ja seksuaalne kuritarvitamine ning lapsele liigsete kohustuste andmine. Selle tulemusena areneb lapsel puudulik minataju ja napib enesekindlust, tekivad probleemid läheduse ja kohaste piiride seadmisega.

Kas sina oled kaassõltlane?

1. Sul on lihtsam teistele anda, kui vastu võtta või midagi endale küsida. Kui sulle pakutakse, siis tunned, et oled kohe midagi võlgu.
2. Sa usud, et sind ei murra miski, et sina tuled kõigega toime, aga teised sinu ümber vajavad kogu aeg abi ja päästmist.
3. Sa püüad oma lähikondseid kaitsta nende endi tugevate emotsioonide (viha, pettumus, häbi, solvumine, kurbus) ja tegude tagajärgede eest. Lahendad nende tekitatud jamasid ja võtad vastutuse enda kanda.
4. Sa arvad teadvat, mida teised tunnevad, aga ei märka enda tundeid. Sageli sa ei tunnegi midagi või kui tunned, siis valdavalt viha, pettumust ja lootusetust. Nende all omakorda laiutab sügav valu.
5. Püüad kõigile meele järgi olla, isegi, kui sul on soovid või arvamused, loobud neist kergekäeliselt öeldes endale, et need polnud üldse olulised.
6. Selleks, et reaalsusega mitte kohtuda, kasutad erinevaid põgenemisviise: ilustamist, fantaasiamaailma, unistusi teistsugusest tulevikust, ületöötamist või tormad ühest suhtest teise.
7. Tõeline lähedus ja intiimsus hirmutavad sind, parim kaitse selle eest on armuda kättesaamatutesse inimestesse.

• Kaassõltuvuse selgroo moodustab inimese usk, et tema võimuses on partneri ebamõistlikku käitumist muuta ja ta n-ö ära päästa. Kui sõltlane väldib vastutust, siis kaassõltlane valusa tegelikkuse nägemist. Täiskasvanud partneri asemel näeb ta abitut hinge, kellel oli raske lapsepõlv, kes vajab abi ja hoolt.
• Kaassõltlane püüab kõigest hingest lahendada olukorda, mis käib tal üle jõu. Ta elab tegelikult sõltlase elu – muretseb tema pärast, otsib talle vabandusi, võtab tema eest vastutust, kannab tema häbi jne. Olles teisega nii hõivatud, juhtub kaks asja. Sõltlane ei tee ühtegi sammu, et midagi muuta, kaassõltalne kaotab aga iseenda: kontakti oma tunnete ja vajadustega. Ta jääb ka ilma rõõmust, rahulolust ja turvatundest, mida tervest suhtest võiks loota. Lõpuks hakkavad ka sõbrad tema ümbert kaduma ning ta jääb oma raskustega päris üksi.
• Kõik teavad, et sõltlane vajab sõltuvusest vabanemiseks abi. Ma tean, et seda on valus kuulda, aga sa ei saa oma armsama eest valikuid teha. Kui ta abi ei otsi, siis nii ongi – see on tema elu! Ent samavõrra vajad abi sina ja mitte kiirabi – seetõttu jääb kriisinõustamisest väheks.
• Kaassõltuvuse juured pesitsevad ebaturvalises lapsepõlves, enamasti on tegu sõltlaste lastega. Saavutamaks mingitki kontrollitunnet täiesti kontrollimatus olukorras konstrueerib laps fantaasiaid, et temast sõltub kõik. Kuna terve pereelu käib sõltlase ümber, õpib laps ära ka selle, et tema pole oluline, ta on siia ilma sündinud sõltlase eest hoolitsema.
• Täiskasvanuks saades poevad need uskumused alateadvusse peitu, aga ilmutavad end seda tugevamini suhetes sõltlastega. Väga lihtne on libiseda üha uuesti vanasse mustrisse, kui minevikuteemad on lahenduseta, teadlikkust napib ning enesehinnang on madal.