Huvitav on aga just see, et meeldetuletamine pole ainus asi, mis mälestust tugevdab; teinegi tegur vormib ja isegi muudab seda - nimelt meeleseisund, milles sa oled, kui midagi meenutad.
Sellel on elu muutuev tähendus.
Võta mingi enda suvaline kogemus, näiteks suhe, mis sai lõpu juba aastate eest. Tuleta seda teadlikult meelde siis, kui sa tunned end õnnetuna. Ja sa näed, et sa keskendud negatiivsetele asjadele ning need võtavad mälestustes üha suurema rolli.
Tuleta sama kogemust meelde siis, kui sa oled õnnelik. Kas paned tähele, mis on teisiti?
Kogemus, mis sul meeles salvestunud, on sama. Ent filter on teine. Filter nihutab fookuse, see muudab tasahilju ka mälestust ennast. Ja mis veel tähtsam, see muudab ka tunnet, mida mälestus sinus tekitab, ja jõudu, mis sel sinu üle on.

Sellel on olemas lahendus, ja väga võimas lahendus.

Kui mõni valulik mälestus esile kerkib, siis ära ürita sellega võidelda või seda eemale lükata - sest see on nagu vesiliiv. Mida rohkem sa rabeled, seda valusam on. Mine hoopis armastuse juurde. Armasta iseennast. Tunneta seda. Kui pead seda teesklema, pole sellestki midagi. Ajapikku muutub see tõeliseks. Tunneta kuidas sa end armastad, kui mälestus su meeles keerleb. Ja sa märkad, et armastus vähendab mälestuse jõudu.
Ja mis veel tähtsam, see muudab mälestuse seoseid. Tee seda üha uuesti ja uuesti. Armasta. Muuda seoseid. Armasta. Muuda seoseid. See kõik on sul meeles. Sa võid sellega teha, mida ise tahad.
Kamal Ravikant/ Armasta end, nagu su elu sõltuks sellest