Me sünnime kõik puhta hinge ja avali südamega. Miks mõned inimesed kavavad viiakaks ja inteligentseks inimeseks ja teised mitte, see on küsimud. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest aga kujundame oma elu ise, valime ise oma käitumisemaneerid. 

Mida annab Sulle viisakas käitumine? Selle kohta on mitmeid väiteid mis pädevad.
Viisakus ja tagasihoidlikkus annavad tunnistust inimese haritusest või Viisakus ei maksa midagi, kuid selle eest võib kõike osta.
Miks ma sellest kirjutan? Ilmselt selle pärast, et meil on üsna levinud kommete sihilik eiramine ehk ülbus. Tõusiklikus ja ülbus käivad sageli käsikäes - materiaalne eluhoiak lämmatab vaimse. Hälbiv käitumine on normide eiramine. Seda võiks käsitleda kui hälbivat käitumist, mis on sarnane teismeliste käitumisele, kus rikutakse norme teadlikult.
Küll aga on kurb, kui täiskasvanu käitub nagu puberteediealine. Siia alla käib ka kombelõtvus, mis on ühiskonnas üsna nakkav. Suure tõenäosusega jäävad ausad ja positiivselt mõtlevad inimesed süüdlaseks seal, kus ebaausad mõistetakse õigeks. Positiivsetel vaadetel on raske leida kõlapinda, nendest saadakse tihti valesti aru, ideoloogiline pahn levib aga hõlpsasti, sest negatiivne energia soosib kombelõtvust, pealiskaudsust, vaimuvaesust ja maitsetust. Tean oma elust inimesi, kes alati, igal pool räägib teistele vahele, räägi üle, kuulamata inimesi lõpuni ning ennast vabandades, et ma olen selline, ma kohe pean vahele segama. See näitab, et teiste mõtted ei ole tähtsad, ainult tema mõtted on väärt kuulamist ning tähelepanu. Viisakas inimene lihtsalt jääb vait ja taandab ennast vestlusest.